Rääkida Jumalaga südame sügavusest

 

Püha Nareki Gregoriuse Armeenia palveraamat

 

 

Püha Nareki Gregorius sündis 951. aastal õpetatud kirikutegelaste perekonnas. Noorpõlves astus Püha Gregorius Vani järve äärsesse Nareki kloostrisse. Pisut enne kristluse esimese aastatuhande täitumist oli Nareki klooster jõudsalt edenev teaduskeskus.

Need olid suhteliselt vaiksed, loomingulised ajad enne türklaste ja mongolite sissetungi, mis muutis Armeenia elu alatiseks. Armeenia koges renessanssi kirjanduses, maalikunstis, arhitektuuris ja teoloogias, milles Püha Gregorius oli juhtkuju.

Palveraamat on tema küpsusaastate töö. Ta nimetas seda oma viimaseks testamendiks: „Selle kirjad on nagu mu keha, selle sõnum on nagu mu hing.“ Püha Gregorius lahkus sellest maailmast 1003. aastal, kuid tema hääl jätkab ikka veel meiega rääkimist.

 

Jumalale meelepärane ohver on murtud vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal (Ps 51, 19).

 

Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega (Rm 8, 26).

 

 

„Rääkida Jumalaga südame sügavusest“

 

Kirjutatud veidi enne kristluse esimese aastatuhande täitumist, on Püha Nareki Gregoriuse palveid pikka aega tunnistatud kristliku kirjanduse pärliteks. Püha Gregorius nimetas oma raamatut kõigi rahvaste palveentsüklopeediaks. Ta lootis, et sellest saab palvejuht kõigist seisustest inimestele terves maailmas.

 

Nareki kloostri armeenia müstitsismi arenenud koolkonna juht püüdis oma vendade palvel leida vastust ebamäärasele küsimusele: mida võib pakkuda Jumalale, meie Loojale, kel on juba kõik ja kes teab kõike paremini, kui meie seda iial väljendada oskame? Sellele prohvetite, psalmistide, apostlite ja pühakute esitatud küsimusele annab ta tagasihoidliku vastuse – südameohked, mis leiavad väljenduse selles Palveraamatus, mida on kutsutud ka Kaeberaamatuks.

 

Üheksakümne viies armuga täidetud palves arendab Püha Gregorius klassikalise armeenia keele peent potsentsiaali, tõlkimaks murtud ja kahetseva südame puhtaid ohkeid Jumalale meelepärasteks sõnaohvriteks. Tulemuseks on ajastuid püsiv usuhoone, kristlikus kirjanduses ainulaadne oma kujundirikkuse, peene teoloogia, Piibli tundmise ja siira vahetuse poolest Jumalaga suhtlemisel.

 

Ma olen jõuetu ja puruks pekstud koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.

Issand, kõik mu igatsus on sinu ees, ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest (Ps 38, 9-10).

 

 

Püha Gregoriuse eruditsiooni ja vaimusügavusega mees oleks võinud kirjutada puhtteoreetilisi, teoloogilisi traktaate. Selle asemel valis ta hingekarjase viisil oma inspiratsioonile praktilise rakenduse, luues palveid hingede päästmiseks. Tulemus on Vana ja Uue Testamendi jõuline süntees ja entsüklopeediline palveraamat, kasutamiseks inimestele kõigist seisustest ja elutingimustest. Nagu ta seletab Proloogi, väljendab see Palveraamat praktilisi sõnu, mis on sündinud suurest kurbusest... kirjutatud vastuseks eremiidiisade ja lihtsate kõrbeelanike palvetele. (Palveõpetused). Teatavas mõttes on kogu Palveraamat tee otsing, õpetamaks palvet eeskuju varal nagu apostlid, kui nad palusid Jeesust: „Issand, õpeta meidki palvetama“ (Lk 11, 1). Ühesõnaga on need palved, mille eesmärk on õpetada palvetama.

 

Ja meie taevase Isa abiga,

kes tõotas surmale lähenevale langenud patusele

pääsemist ja tervenemist,

alustan ma seda raamatut harraste palvetega.

Ma püstitan usuhoone. (Palve 10b)

 

Otsekui Vana ja Uue Testamendi jätkuna kirjutas ta uue Psalmiraamatu, mis oli munkade igapäevase jumalateenistuse pearaamat.

 

Uus psalmiraamat laulab tungivalt minu läbi

kõigile mõtlevatele inimestele üle kogu maailma,

väljendades kõiki inimlikke kirgi

ja olles oma kujunditega

entsüklopeediliseks kaaslaseks meie inimseisusele,

terve kõikehaarava Kiriku segakogudusele. (Palve 34a)

 

Püha Gregorius teadis ja mõistis oma Palveraamatu üldist, ajatut loomust, mis oli kirjutatud erinevatele rahvastele. (Palve 34a)

 

Las selle pihtimusraamatu parfüüm, lõhnabukett

mitmekordistub ja mõjutab paljusid

ja et teda mäletataks kõikjal, täites maailma nagu

aromaatne õli täitis Laatsaruse maja. (Palve 33b)

 

Mul on kõik maised haigused ja need võivad kõlvata

erilisteks ohvripalveteks tervele maailmale. (Palve 28b)

 

Hingetiivul olen ma hõljunud

läbi lõputute inimpõlvede. (Palve 55a).

 

Süütunnet ja kahtlustust väljendab Püha Gregorius mitmel viisil, näiteks:

 

Kui ma näen sõdurit, oletan ma surma,

Sõnumitoojat – karistust,

Ametnikku – väljalunastusõiguse kaotust,

advokaati – hukkamõistmist,

evangelisti – tolmu raputamist tema jalgelt,

vagat isikut – noomitust,

snoobi – sarkasmi. (Palve 23c)

 

Habras sõnaohver

 

Heida mulle armu, et ma ei saaks

vaeva näha ilma sünnitamata,

ohata ilma pisarateta,

mediteerida ilma hääleta,

 pilvitamata ilma vihmata,

pingutada ilma küündimata,

hüüda, ilma et mind kuuldaks,

anuda, ilma et mind märgataks,

oiata, ilma et mind lohutataks,

kerjata, ilma et mind aidataks,

hõõguda ilma aroomita,

näha sind, ilma täitumata. (Palve 2c)

 

Kaks tassi kahes käes,

üks täis verd, teine piima,

kaks võbisevat viirukipanni,

üks viirukiga, teine krõpsuva rasvaga,

kaks hõrgutistega kuhjatud vaagnat,

üks magusate, teine kirbetega,

kaks ülevoolavat peekrit,

üks pisaratest, teine väävlist,

kaks karikat sõrmevahel,

üks veiniga, teine sapiga,

kaks vaateluuki,

üks nuttev, teine patustav,

kaks puhastaja keedukatelt,

üks kuumutav, teine jahutav,

kaks ilmet ühel näol,

üks leebelt armastav, teine metsikult raevukas,

kaks ülestõstetud kätt,

üks löömiseks, teine kaitsmiseks. (Palve 30c)

 

Vaata mind,

ma ei ole

head väärt,  heakskiitu ära teeninud,

olen võimetu armastama,olles kaasa tõmmatud paturanda,

haavatud siseorganite sügavuses,

murdunud palmipuu,

maha loksunud vein,

niiske nisu,

rikutud võlakiri,

lõhkikäristatud verdikt,

võltsitud pitser,

moonutatud pilt,

kõrbenud riie,

kaotatud peeker,

uppunud laev,

purustatud pärl,

peidetud vääriskivi,

kuivanud taim,

purunenud tala,

pehkinud puit,

sissevarisenud katus,

lagunenud altar,

väljajuuritud taim,

õline pori tänaval,

tuhast läbi voolav piim,

surnud mees vaprate pataljonis. (Palve 67b)

 

 

 

Sest sinu on pääsemine,

ja sinust on lunastus,

ja sinu käe läbi käib taastamine,

ja sinu sõrm on kindlustus.

Sinu käsk on õigustus.

Sinu halastus on vabanemine.

Sinu pale on valgustus.

Sinu nägu on võidurõõmutsemine.

Sinu vaim on heategemine.

Sinu võidmisõli on lohutus.

Sinu armu kastepiisk on reibastus.

Sa tood tröösti.

Sa paned meid unustama ahastust.

Sa hajutad nukrusehägu.

Sa muudad meie südameoiged naeruks. (Palve 9d)

 

 

Nagu ennustas võõras Hea Raamat[1],

röövisid kurjad jõud minu südame tarkuseaarde.

Tarkus kahanes minus, nagu ütleb psalmist,

ja kasvasid kurjad kihud.[2]

Ma ei kinnitanud oma hingepilku oma elu allikale, Kristusele,

kes oleks juhtinud mind õigele teerajale.

Sest püüdes joosta liiga kiiresti, kaevusin ma üha sügavamale.

Püüdes küündida küündimatuni, ei õnnestunud mul küündida iseendani.

Taotledes suurust, kukkusin sealtki, kus olin.

Taevaselt teerajalt libisesin ma kuristikku.[3]

Püüdes vältida vigu, olin pidevalt rammestunud.

Püüdes olla täiesti puhas, olin täiesti rikutud.

Ma põikasin vasakule ja jätsin end paremalt katmata.

Ajades taga teist, kaotasin esimese.

Otsides tähtsusetut, minetasin tähtsa.

Pidades väikest tõotust, rikkusin pühalikku lepingut.

Püüdes rikkuda kommet, korjasin üles pahe.

Vältides pisiasju, langesin olulise ohvriks.

Mida ma tegin, tegin iseendale,

mis on halvim tunnistus mu vastu.

Ainult sina oled võimeline neist asjust päästma mind, vangistatud orja,

äratades ellu hukatusele määratud hinge.

Sest sina üksi, Issand Kristus, oled austatud kui Jumala plaanide Täideviija,

õnnistatud Isa ja Püha Vaimu piiritus kirkuses igavesest ajast igavesti.

Aamen. (Palve 55f)

 

 

 

Aive Haljand, e-post: aivepx@hot.ee

Taivo Niitvägi, e-post: niitvagi@gmail.com

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 



[1] Ii 17, 2 (Armeenia versioon).

[2] Õp 30, 2-3.

[3] Js 14, 13-15.