Püha Nareki Gregoriuse Armeenia palveraamat
Püha Nareki Gregorius sündis 951.
aastal õpetatud kirikutegelaste perekonnas. Noorpõlves astus Püha Gregorius
Vani järve äärsesse Nareki kloostrisse. Pisut enne kristluse esimese
aastatuhande täitumist oli Nareki klooster jõudsalt edenev teaduskeskus.
Need olid suhteliselt
vaiksed, loomingulised ajad enne türklaste ja mongolite sissetungi, mis muutis
Armeenia elu alatiseks. Armeenia koges renessanssi kirjanduses, maalikunstis,
arhitektuuris ja teoloogias, milles Püha Gregorius oli juhtkuju.
Palveraamat on tema küpsusaastate
töö. Ta nimetas seda oma viimaseks testamendiks: „Selle kirjad on nagu mu keha,
selle sõnum on nagu mu hing.“ Püha Gregorius lahkus sellest maailmast 1003.
aastal, kuid tema hääl jätkab ikka veel meiega rääkimist.
Jumalale meelepärane ohver on murtud
vaim, murtud ja purukslöödud südant ei põlga Jumal (Ps 51, 19).
Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega (Rm 8, 26).
Kirjutatud veidi enne kristluse
esimese aastatuhande täitumist, on Püha Nareki Gregoriuse palveid pikka aega
tunnistatud kristliku kirjanduse pärliteks. Püha Gregorius nimetas oma raamatut
kõigi rahvaste palveentsüklopeediaks. Ta lootis, et sellest saab palvejuht
kõigist seisustest inimestele terves maailmas.
Nareki kloostri armeenia müstitsismi arenenud
koolkonna juht püüdis oma vendade palvel leida vastust ebamäärasele küsimusele:
mida võib pakkuda Jumalale, meie Loojale, kel on juba kõik ja kes teab kõike
paremini, kui meie seda iial väljendada oskame? Sellele prohvetite,
psalmistide, apostlite ja pühakute esitatud küsimusele annab ta tagasihoidliku
vastuse – südameohked, mis leiavad väljenduse selles Palveraamatus, mida on
kutsutud ka Kaeberaamatuks.
Üheksakümne viies armuga täidetud
palves arendab Püha Gregorius klassikalise armeenia keele peent potsentsiaali,
tõlkimaks murtud ja kahetseva südame puhtaid ohkeid Jumalale meelepärasteks
sõnaohvriteks. Tulemuseks on ajastuid püsiv usuhoone, kristlikus kirjanduses
ainulaadne oma kujundirikkuse, peene teoloogia, Piibli tundmise ja siira
vahetuse poolest Jumalaga suhtlemisel.
Ma olen jõuetu ja puruks pekstud
koguni; ma oigan oma südame ägamise pärast.
Issand, kõik mu igatsus on sinu ees,
ja mu ohkamine pole peidetud sinu eest (Ps 38, 9-10).
Püha Gregoriuse eruditsiooni
ja vaimusügavusega mees oleks võinud kirjutada puhtteoreetilisi, teoloogilisi
traktaate. Selle asemel valis ta hingekarjase viisil oma inspiratsioonile
praktilise rakenduse, luues palveid hingede päästmiseks. Tulemus on Vana ja Uue
Testamendi jõuline süntees ja entsüklopeediline palveraamat, kasutamiseks
inimestele kõigist seisustest ja elutingimustest. Nagu ta seletab Proloogi, väljendab
see Palveraamat praktilisi sõnu, mis on sündinud suurest kurbusest...
kirjutatud vastuseks eremiidiisade ja lihtsate kõrbeelanike palvetele.
(Palveõpetused). Teatavas mõttes on kogu Palveraamat tee otsing, õpetamaks
palvet eeskuju varal nagu apostlid, kui nad palusid Jeesust: „Issand, õpeta
meidki palvetama“ (Lk 11, 1). Ühesõnaga on need palved, mille eesmärk on
õpetada palvetama.
Ja meie taevase Isa abiga,
kes tõotas surmale lähenevale
langenud patusele
pääsemist ja tervenemist,
alustan ma seda raamatut harraste
palvetega.
Ma püstitan usuhoone. (Palve 10b)
Otsekui Vana ja Uue Testamendi
jätkuna kirjutas ta uue Psalmiraamatu, mis oli munkade igapäevase
jumalateenistuse pearaamat.
Uus psalmiraamat laulab tungivalt minu
läbi
kõigile mõtlevatele inimestele üle
kogu maailma,
väljendades kõiki inimlikke kirgi
ja olles oma kujunditega
entsüklopeediliseks kaaslaseks meie
inimseisusele,
terve kõikehaarava Kiriku segakogudusele.
(Palve 34a)
Püha Gregorius teadis ja mõistis oma
Palveraamatu üldist, ajatut loomust, mis oli kirjutatud erinevatele rahvastele.
(Palve 34a)
Las selle pihtimusraamatu parfüüm,
lõhnabukett
mitmekordistub ja mõjutab paljusid
ja et teda mäletataks kõikjal, täites
maailma nagu
aromaatne õli täitis Laatsaruse maja.
(Palve 33b)
Mul on kõik maised haigused ja need
võivad kõlvata
erilisteks ohvripalveteks tervele
maailmale. (Palve 28b)
Hingetiivul olen ma hõljunud
läbi lõputute inimpõlvede. (Palve
55a).
Süütunnet ja kahtlustust väljendab
Püha Gregorius mitmel viisil, näiteks:
Kui ma näen sõdurit, oletan ma surma,
Sõnumitoojat – karistust,
Ametnikku – väljalunastusõiguse
kaotust,
advokaati – hukkamõistmist,
evangelisti – tolmu raputamist tema
jalgelt,
vagat isikut – noomitust,
snoobi – sarkasmi. (Palve 23c)
Heida mulle armu, et ma ei saaks
vaeva näha ilma sünnitamata,
ohata ilma pisarateta,
mediteerida ilma hääleta,
pilvitamata ilma vihmata,
pingutada ilma küündimata,
hüüda, ilma et mind kuuldaks,
anuda, ilma et mind märgataks,
oiata, ilma et mind lohutataks,
kerjata, ilma et mind aidataks,
hõõguda ilma aroomita,
näha sind, ilma täitumata. (Palve 2c)
Kaks tassi kahes käes,
üks täis verd, teine piima,
kaks võbisevat viirukipanni,
üks viirukiga, teine krõpsuva
rasvaga,
kaks hõrgutistega kuhjatud vaagnat,
üks magusate, teine kirbetega,
kaks ülevoolavat peekrit,
üks pisaratest, teine väävlist,
kaks karikat sõrmevahel,
üks veiniga, teine sapiga,
kaks vaateluuki,
üks nuttev, teine patustav,
kaks puhastaja keedukatelt,
üks kuumutav, teine jahutav,
kaks ilmet ühel näol,
üks leebelt armastav, teine metsikult
raevukas,
kaks ülestõstetud kätt,
üks löömiseks, teine kaitsmiseks.
(Palve 30c)
Vaata mind,
ma ei ole
head väärt, heakskiitu ära teeninud,
olen võimetu armastama,olles kaasa
tõmmatud paturanda,
haavatud siseorganite sügavuses,
murdunud palmipuu,
maha loksunud vein,
niiske nisu,
rikutud võlakiri,
lõhkikäristatud verdikt,
võltsitud pitser,
moonutatud pilt,
kõrbenud riie,
kaotatud peeker,
uppunud laev,
purustatud pärl,
peidetud vääriskivi,
kuivanud taim,
purunenud tala,
pehkinud puit,
sissevarisenud katus,
lagunenud altar,
väljajuuritud taim,
õline pori tänaval,
tuhast läbi voolav piim,
surnud mees vaprate pataljonis.
(Palve 67b)
Sest sinu on pääsemine,
ja sinust on lunastus,
ja sinu käe läbi käib taastamine,
ja sinu sõrm on kindlustus.
Sinu käsk on õigustus.
Sinu halastus on vabanemine.
Sinu pale on valgustus.
Sinu nägu on võidurõõmutsemine.
Sinu vaim on heategemine.
Sinu võidmisõli on lohutus.
Sinu armu kastepiisk on reibastus.
Sa tood tröösti.
Sa paned meid unustama ahastust.
Sa hajutad nukrusehägu.
Sa muudad meie südameoiged naeruks.
(Palve 9d)
Nagu ennustas võõras Hea Raamat[1],
röövisid kurjad jõud minu südame
tarkuseaarde.
Tarkus kahanes minus, nagu ütleb
psalmist,
ja kasvasid kurjad kihud.[2]
Ma ei kinnitanud oma hingepilku oma
elu allikale, Kristusele,
kes oleks juhtinud mind õigele
teerajale.
Sest püüdes joosta liiga kiiresti,
kaevusin ma üha sügavamale.
Püüdes küündida küündimatuni, ei
õnnestunud mul küündida iseendani.
Taotledes suurust, kukkusin sealtki,
kus olin.
Taevaselt teerajalt libisesin ma
kuristikku.[3]
Püüdes vältida vigu, olin pidevalt
rammestunud.
Püüdes olla täiesti puhas, olin täiesti
rikutud.
Ma põikasin vasakule ja jätsin end
paremalt katmata.
Ajades taga teist, kaotasin esimese.
Otsides tähtsusetut, minetasin
tähtsa.
Pidades väikest tõotust, rikkusin
pühalikku lepingut.
Püüdes rikkuda kommet, korjasin üles
pahe.
Vältides pisiasju, langesin olulise
ohvriks.
Mida ma tegin, tegin iseendale,
mis on halvim tunnistus mu vastu.
Ainult sina oled võimeline neist
asjust päästma mind, vangistatud orja,
äratades ellu hukatusele määratud
hinge.
Sest sina üksi, Issand Kristus, oled austatud
kui Jumala plaanide Täideviija,
õnnistatud Isa ja Püha Vaimu piiritus
kirkuses igavesest ajast igavesti.
Aamen. (Palve 55f)
Aive Haljand, e-post: aivepx@hot.ee
Taivo Niitvägi, e-post: niitvagi@gmail.com